Avaldame noore perearsti Ariane Vilemi kõne Eesti Perarstide Seltsi aastakonverentsil 29.09.2023 täies mahus ja muutmata kujul autori loal.

Tere hommikust kõigile. Mul on väga suur au olla täna siin nii suure hulga kolleegide ees.
Ja pean tunnistama, et mul on ka tegelikult veidi hirmus tunne, sest tänase kõne teema on
seotud nii peremeditsiini positiivsete külgedega kui ka tegelikult külgedega, mis vajaksid
ülevaatamist. Mainin ka veel, et enam ma residendi rollis ei ole, vaid alates maikuust olen
perearst ning alustasin koheselt peale lõpetamist tööd oma nimistuga.
Tänane teema on mõeldud rääkima residendi vaatevinklist, ning kuna ma ei soovi
edastada ainult enda nägemust ja arusaama meie erialast, siis palusin ka erinevatel
peremeditsiini residentidel, esimesest neljanda kursuseni, avaldada oma arvamust.

Kui rääkida eriala valikute põhjustest, siis residentide arvamused ühtisid praktiliselt
täielikult. Ilmselt ei tule see kellelegi üllatusena, et peamine põhjus, miks peremeditsiin
valitakse, on see, et meie eriala on reaalselt väga põnev! Me puutume igapäevaselt kokku
nii paljude erinevate probleemide ja haigustega, et ükski päev ei ole ju tegelikult sarnane.
Peremeditsiinis näeme ka eriti hästi, kui vähe on tegelikult klassikalisi õpiku haiguseid.
Raske on ette kujutada, kui peaksime kokku puutuma päevast päeva ainult nö „ühe kindla
piirkonnaga”, näiteks nagu põlvevalu. Tervitused siinkohal tublidele ortopeedidele.

Ei saa ka mainimata jätta, et peremeditsiini eriala paindlikkus on samuti väga oluline
noorele arstile eriala valikul. Meil on väga lai valik töö asukoha suhtes, saame ise luua
oma praksise, on see siis üksikpraksis või grupipraksis. Meil on võimalus olla ka töötaja
ilma, et peaks praksise majandamisega tegelema. Meil on valikuvabadus valida oma
kolleege ja see on oi kui tähtis, et arst töötaks sellises keskkonnas, kus on hea olla, kus on
toetav meeskond ning kuhu sa lähed alati hea meelega.
Haiglatsüklites nägin kahjuks päris sageli pealt, kui toksiline keskkond võib osakondades
valitseda ja kuidas haiglates ülemused on pimedad, kas siis tahtlikult või tahtmatult, oma
kolleegide/alluvate murede suhtes. Võib-olla mõtleme vähe sellele, milline privileeg on
valida oma töökeskkonda, sest sageli haiglas töötavatel arstidel on vaid 1-2 valikut, kui just
ei soovita oma elukohta vahetada. Ja tegelikult peavad nad leppima ka töökiusu,
koormavate valvete ja kehvade kollegiaalsete suhtega, kus toetus on vähene. Valvete
puudumine annab elule hoopis teise kvaliteedi. Me ei pea ohverdama aega oma
perekonna ja sõpradega, sest peame samal ajal töötama.
Kui olin oma haigla tsüklites, siis ma reaalselt iga kord hingasin eelmainitud põhjustel
kergendatult, et issand kui hea, et ma valisin enda erialaks peremeditsiini, mitte midagi
muud!

Perearstiks õpivad sageli ümber kolleegid, kes varasemalt on otsustanud muu eriala
kasuks, kuid elu on neid ühel hetkel ikkagi toonud peremeditsiini juurde. Nad on välja
toonud, et kitsas eriala tegelikult ammendab end ühel hetkel. Mingil hetkel sa oled oma
kitsa eriala tipus…ja kuskile ei ole enam edasi liikuda. Peremeditsiinis sellist seina ette ei
tule, kuna areneda on oi kui palju.
Mida me võib-olla ei oska märgata, on see, et väljapoole paistab EPS ülitugevana. Ja see
on võimas teadmine, et teiste erialade arstid näevad seda kui jõuliselt EPS seisab oma
perearstide ja peremeditsiini edendamise eest. Kui häälekad me tegelikult suhtluses
haiglatega ja ka meedias oleme ja see jõud annab ka võimaluse päriselt muuta asju!

Rääkides peremeditsiini residentuuri korralduslikust poolest, siis residentide mureks on
juhendamine. Kui me valime residentuuribaasi, siis valime seda tegelikult ju sisuliselt kataloogist. Nagu vana hea Anttila. Lappame lehti, loeme lihtsalt praksise tutvustust ja siis
loodame, et see koht võiks meile sobilik olla. Samas on üsna sage juhus see, kui resident
enda baaskeskuse kolleegidega kõige paremini ei klapi. Pole lihtsalt seda keemiat. Miks
mitte mõelda sellele, et enne kui lõplikult otsustada, kuhu baasi resident läheb, oleks
võimalus käia vestlusel, et saaks nii juhendav keskus ja perearst kui ka uus resident näha,
kas nad omavahel klapivad ning kas ka ootused tsükli osas klapivad.

Lisaks kuulsin kahjuks korduvalt ka seda, kuidas residendid tunnevad, et neid ei juhendata
oma peremeditsiini tsüklis piisavalt. Kuidas nad lihtsalt teevad perearsti tööd, ja ärge
saage valesti aru, see ongi ju õppimise osa, kuid residendid tunnevad, et nad ei saa
juhendajalt piisavalt kliinilist tuge ja nõu. Tihti võib olla see, et juhendaja näeb, et resident
on asjalik, hakkaja ja võib-olla ka piisava eelneva töökogemusega ja siis võib tekkida
tunne, et ta ei vajagi juhendamist, vaid saab nagunii ise hakkama.
Ma võin omast käest öelda, et ei, ka kogenud neljanda aasta resident vajab nõu teinekord
isegi täiesti lihtsate asjadega, sest mõnikord sa lihtsalt hakkad milleski kahtlema. Ja see
on tähtis, et su juhendaja on kõrvalkabinetis ja saad teda appi paluda. Jah, telefoni teel
saab ka nõustada, aga sageli on vaja just kogenud kolleegi reaalset füüsilist juuresolekut.
Siinkohal mainin ka, et oma ala hea spetsialist ei ole alati hea juht ja hea juhendaja. Seega
kui juhendamine ei ole perearsti tugevus, siis ehk ei peaks ta seda ka tegema. Resident
pole ainult töökoormuse leevendamiseks.

Residendid tunnevad puudust ka regulaarsest mentorlusest. Seetõttu panen juhendajaks
olevatele perearstidele südamele, et palun tehke oma residentidega vähemalt kord-kaks
kuus nö juhendamise tundi, kus nad saavad teid igasuguste küsimustega pommitada.
Miks mitte võiks ka juhendaja anda neile erinevaid ülesandeid ja artikleid mida lugeda,
mida siis pärast koos läbiarutada. See on see, mis lisaks kliinilisele tööle noort arsti
arendab.

Kui vestlesin erinevate residentidega nende ootustest peremeditsiini erialale, siis tuli kui
ühest suust, et me tahame teha arsti tööd. Nagu peaaegu iganädalaselt käib EPSi listist
läbi, siis me tegeleme liiga palju bürokraatia, tõendite vorpimise ja muu arstimist mitte
puudutavate asjadega. Me vajame palju rohkem tuge sotsiaalvaldkonnast ning
omavalitsustelt, et võtta seda koormust ära. Samuti ka see lõputu eriarsti palvel tehtud
saatekirjade vorpimine, millega jätkuvalt tegeleme. Sattusin oma patsiendi digilugu
vaadates nägema, kuidas üks eriarsti oli sel kevadel teinud teisele eriarstile e-
konsultatsiooni. Suunamise põhjuseks oli pandud: “kas tõesti peab nüüd androloog
tegema endokrinoloogile e-konsultatsiooni???!” Ja siia järgnes kolm küsimärki koos
hüüumärgiga. See pani muigama. Jah, peab küll. Loodame, et see juurdub ka neile
rohkem sisse ja muutub normaalsuseks.

Esile kerkis ka rahastuse küsimus. Esmatasand vajab rohkem rahastust, et me
suudaksime patsientidele enamat pakkuda ning et oleks seetõttu ka vähem suunamisi
teiste erialade arstidele. Vajame rohkem tööjõudu, sest praegu on perearstid justkui varsti
ammenduv maavara. Ei pea kellelegi mainima, et perearstide keskmine vanusenumber on
ammuilma olnud alarmeeriv. Vajame rohkem õdesid ja arste ja muud tugipersonali oma
meeskonda. Peaks mõtlema ka sellele, kas teraapiafond praegusel hetkel toimib ikka
mõistlikult? Ideaalis võiks ju perearst näha, et patsient vajab suunamist psühholoogile,
logopeedile või füsioterapeudile, aga arvetega majandamise pool siirduks kohe meie õlult
näiteks sotsiaalsüsteemile üle. Meie perearstina ei peaks määrama, kui palju vajab
patsient seda psühhoteraapiat. Ja me ei peaks vaatama oma rahakotti, kui palju ikka me
saame patsiendile teraapiat võimaldada. Kas ta vajab seda kolm korda? Pool aastat? Kolm aastat? See peaks kanduma perearsti õlult ära ja jääma oma ala spetsialistide hinnata.

Murekohaks on ka IT süsteem, mis jääb tööle lihtsalt jalgu. Me oleme tuntud, kui IT riik ja
e-riik ja ometi on esmatasandi IT süsteem ja tarkvara kehv. Kas peaks ka olema nii
väikeses riigis nagu Eesti, 4-5 erinevat perearstidele suunatud programmi? See võiks olla
ka riigi prioriteet, et arendada meie IT süsteem võimalikult heaks ja mis oleks ühtne üle
kogu riigi.

Noortele kolleegidele on silma jäänud ka kvaliteedisüsteem ja selle sisu.
Kvaliteedisüsteem vajab reformimist. Krooniliste haigete jälgimise eest tunnustuse
saamine või mittesaamine ei peegelda reaalselt praksise poolt patsientidele pakutavat
ravikvaliteeti. Kvaliteedisüsteem peaks reaalselt hindama arstide teadmiseid ja nende
rakendamist, mitte seda, et kas analüüsid on tellitud ja PKS-i raames linnukesed olemas.
Kvaliteedi hindamine ja kroonikute jälgimine peaksid olema eraldiseisvad. Me võiksime
liikuda sinna, et resertifitseerimisel hindame päriselt teadmiseid eksamiga, mitte üksnes
koolitusepunktide arvestamisega. Sest paraku on perarstide tase ebaühtlane. Kahjuks ka
kvaliteetsetes A-klassi praksistes tehakse raviotsuseid, mis ei ole enam teaduspõhised
ning on ammu ajale jalgu jäänud ja mis võivad ka potensiaalselt patsienti kahjustada ega
lähtu patsiendi parimatest huvidest.

Perearstidena peaksime ka rohkem keskenduma ennetusele, tervislikele eluviisidele ja
ennetuse avalikule propageerimisele. Siinkohal ei saa üle ega ümber sellest, et tervist
puudutavate teadmiste A ja O peaks algama juba algkoolist, seega terviseedendus peab
kindlasti olema üks haridussüsteemi osa, et tõsta inimeste terviseteadlikkust. See annab
ka omakorda patsientidele enda tervise osas rohkem omavastutust. Meie oleme pigem
patsientidele teejuhtideks.

Ebaühtlase taseme juurest jõuame ka perearsti maineni. Perearsti maine on just see, mida
noored kolleegid kõige enam mainivad. Me tahame, et perearsti väärtustataks ja peetaks
samuti Päris Arstiks. Kahjuks on nii mõnigi resident maininud, kuidas nende enda
lähedased ja perekond vaatavad viltu perearsti ametile. Kõik teiste erialade arstid on arstid
suure algustähega aga meie oleme … lihtsalt mingid arstid.
Maine tõttu ka tuleb patsientidelt usaldamatust ja soovi saada arvamust ja hinnangut
eriarstilt, kuigi me oleme ju täpselt samamoodi eriarstid nagu iga teine! Perearstide maine
parandus peaks olema ka samuti riiklikul tasemel prioriteediks ja toetatud, sest
esmatasand on ju kõige alus.

Perearstide maine on aastatega paranenud, kuid endiselt on paljude teiste eriarstide
arvamus perearstidest kehv. Ilmselt muudab seda mõne aja möödudes ka nö põlvkondade
vahetus, sest negatiivne arvamus tuleneb pigem vanematelt kolleegidelt, kuid selleks, et
meie maine oleks väärikas, peame ka ise pingutama.
Kallid kolleegid. Tehkem kvaliteetseid sissekandeid, asjalikke ja põhjalikke epikriise,
saatekirju ja e-konsultatsioone. See, kuidas meie dokumenteerime ja edastame
kolleegidele infot, määrab reaalselt ära selle, kuidas meisse kui perearstidesse teiste
arstide poolt suhtutakse. Teadupoolest tilk tõrva rikub kogu meepoti ära.

Ma loodan, et peremeditsiini eriaalani jõuab üha rohkem noori arste, kes näevad meie
eriala võlu ja mitmekülgsust. Üha paremaks muutuv esmatasandi süsteem on seda soosiv
ning loodetavasti on ka varsti perearst ühiskonnas väärikust ja imetlust tekitav eriala.
Kõike seda kokku võttes, ma olen uhke ja õnnelik, et ma olen just nimelt perearst.
Aitäh!